Kaunis kuldking
(Cypripedium calceolus)
kukulinnupätad, käoking, käopätt, neitsiking
(Cypripedium calceolus)
kukulinnupätad, käoking, käopätt, neitsiking
Kuulub sugukonda käpalised, perekonda kuldking
Mitmeaastane ühekojaline rohttaim. Kõrgus (20) 25…40 (50) cm.
Kasvab varjukates laane- ja salumetsades, vähem soo- ja lodumetsades, puisniitudel ja põõsastikes. Lubjalembene. Eelistab huumusrikast parasniisket mulda ja poolvarju.
Kaunis kuldking on ainuke meie käpaline, kelle enamik inimesi tunneb eksimatult ära. Võib öelda, et ta on meil ka kõige ilusam käpaline. Kauni kuldkinga õied on kuni kuue sentimeetri suurused ja ainulaadse kujuga. Tema õiel on suur mitme sentimeetri pikkune sidrunkollane kingakujuline huul. Kuid kingal on olemas ka pikad tumedad punakaspruunid kroonlehed. Kuldkinga juures torkavad silma veel suured kollakasrohelised lehed, millel on sügavasti sissevajutatud kaarjad rood.
Erinevates murretes on kinga nimeks kas pätt, kott või pastel. Enamik kuldkinga nimesid kajastavadki just õie välimust ning neis sisaldub sõna “king” erinevates varjantides. Nimi “kuldking” pärineb rohkem kirjandusest. Rahva seas on see kaunis taim rohkem tuntud “käokingana”. Seda ehk seepärast, et kuldking kasvab varjukates metsades, kus kukuvad ka käod. Nimi “käoking” on aga juba antud ühele teisele taimele. Nii jäigi meie kõige suurema õiega orhideele nimeks kuldking. Ja ilmselt on kaunis kuldking temasugusele iludusele ka igati vääriline nimi. Ladina keeles tähendab tema nimi “jumalanna Aphrodite kingakest”.
Sellel “kingal” on aga ka oma tähtis ülesanne. Nimelt osaleb ta tolmeldamisel. Erksavärvilise õie või nõrga lõhna peale lendavad kuldkinga juurde paljud putukad. Nad loodavad leida mesimagusat nektarit. Nii laskuvad nad kaunile “kingakesele” või suurele õietolmuta tolmukale. “Kinga” sisemusest tuleb aga meelitav lõhn. Järsku ongi putukas lupsti “kinga” sisemuses. Kuid oh pettust, kuldkinga õies polegi nektarit! Õie sisemine külg on selle asemel hoopis limaga kaetud. Nii osutub mõnel putukal õiest väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektari vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad, mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. Putukas ei ole aga veel eluga pääsenud. Õiest välja jõudes võib teda oodata näljane krabiämblik.
Kuldking on oma ülesandega hästi hakkama saanud: tema kupardes valmib meeletul hulgal imepisikesi seemneid. Kuid kas te ka teate, kui raske on nende seemnete elu? Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.
Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa – risoom. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine.
Siiski peab teadma, et kuldking on looduskaitse all, mistõttu ei tohi teda noppida, rääkimata risoomide kogumisest.
Sellel “kingal” on aga ka oma tähtis ülesanne. Nimelt osaleb ta tolmeldamisel. Erksavärvilise õie või nõrga lõhna peale lendavad kuldkinga juurde paljud putukad. Nad loodavad leida mesimagusat nektarit. Nii laskuvad nad kaunile “kingakesele” või suurele õietolmuta tolmukale. “Kinga” sisemusest tuleb aga meelitav lõhn. Järsku ongi putukas lupsti “kinga” sisemuses. Kuid oh pettust, kuldkinga õies polegi nektarit! Õie sisemine külg on selle asemel hoopis limaga kaetud. Nii osutub mõnel putukal õiest väljapääsemine hoopis üle jõu käivaks. Nõrgad võivad isegi hukkuda, kuid tugevamad ronivad ülespoole mööda õies olevaid punaste täppide ridasid. Need ei vii aga igatsetud nektari vaid lihtsalt väljapääsu juurde. Väljapääsuava ees on tolmukad, mille vastu puutudes saab putukas õietolmuseks. Enne väljapääsu juurde jõudmist nügib putukas tahes või tahtmata ka õie emakat, kuhu jäävad tolmuterad eelmistest külastatud õitest. Nii saavad kuldkinga õied tolmeldatud. Putukas ei ole aga veel eluga pääsenud. Õiest välja jõudes võib teda oodata näljane krabiämblik.
Kuldking on oma ülesandega hästi hakkama saanud: tema kupardes valmib meeletul hulgal imepisikesi seemneid. Kuid kas te ka teate, kui raske on nende seemnete elu? Et idaneda, peavad need leidma endale seenest abilise. Ja et õitsema hakata, selleks kulub veel vähemalt viisteist aastat. Selline keeruline paljunemine ongi põhjuseks, miks meil iluaedades kuldkinga vähe kasvatatakse ja miks ta ka looduses kõikjal vaid väikeste rühmadena kasvab.
Nagu kõikidel käpalistel, nii on ka kaunil kuldkingal maa sees üks võsu osa – risoom. See on taimele väikeseks abivahendiks. Nimelt uued maapealsed varred võivad kasvada ka risoomi harudest. Kuldkinga risoomi on muide isegi rahvameditsiinis kasutatud, ehkki ta on ka veidi mürgine.
Siiski peab teadma, et kuldking on looduskaitse all, mistõttu ei tohi teda noppida, rääkimata risoomide kogumisest.